Viinamägi.com

Vabandused ei loe! Kasvu ja õnnistust takistavad karismaatilised eelarvamused ehk neli suurt valet. Enam vähem kõik on nõus, et evangeelium peab jõudma kõige looduni. Selle üldaktsepteeritava teesi praktikasse viimist takistavad aga esmapilgul varjatuks jäävad «süvavabandused».

Ega religioossed pettused lasegi end nii kergesti paljastada. Nähes välja kui tõde, on neid väänatud Jumala sõna mõju kaotamiseks. Mõned neist petlikest vabandustest näevad välja näiteks sellised.

1. Hingedevõitja töö edukuse tagab täieliku üksmeele saabumine Kristuse Ihusse. Enne seda ei maksa mingit läbimurret oodata.

See on vale. Saatanale meeldib tõepoolest, et usklikud omavahel tülitsevad ja Jeesus ütles, et üksmeel aitab meil paremini veenda maailma meie sõnumi ehtsuses (Jh. 17:21). Kuid siiski on see õpetus toonud esile ebarealistliku ootuse, nagu tooks suure ärkamise kunagi tulevikus esile alles see, «kui Kristuse Ihu on täiuslikule üksmeelele jõudnud». Piibel seda ei väida.
Luuka 5. peatükist loeme: «…ja Isanda vägi oli kohal selleks, et tervendada…» See juhtus vaatamata suurtele erimeelsustele ning sellele, et religioossed õpetlased olid tulnud Jeesusega vaidlema kogu Judeast ja Galileast. Kui Jeesus teatas jalutule mehele, et tema patud on andeks antud, katkestasid õpetlased protesteerides koosoleku.Jeesus aga ei peatunud ega öelnud jalutule mehele: «Kahju, et siin koosolekul on nii palju lahkmeelt. See takistab Mu võidmist. Enne kui sind tervendada saan, peaksime palvetama üksmeelele jõudmise eest.»Loomulikult polnud see nii, see oleks olnud lihtsalt naeruväärne. Paulus õpetas üksmeelest rohkem kui keegi teine. Vaatamata sellele olid tal endal erimeelsused Barnabasega (Ap. 15:36-41). Aga isegi pärast Barnabasest lahkuminekut läks Paulusel hästi. Ta tundis kutset minna Euroopasse, nägi ärkamist Filipis, rajas kolme nädalaga koguduse Tessaloonikasse, kuulutas Ateenas, rajas Korintose koguduse, mis kasvas 150 tuhande liikmeliseks, oli juhtkuju Efesose ärkamises, mis kasvatas 12-liikmelise koguduse rohkem kui 100 tuhande liikmeliseks jne. Tahan sellega öelda, et kuigi vendade suhted ei olnud täiuslikud, sai Jumal ikkagi nende jõupingutusievangeeliumi kuulutamise vallas õnnistada. Jumal on ülimalt huvitatud evangeeliumi levikust ning kui Ta jääks ootama täiusliku üksmeele saabumist, ei saaks Suur Misjonikäsk iialgi täidetud.
Järeldus: Jah, me peame innukalt taotlema üksmeelt, kuid ei tohi iialgi inimeste mittevõitmist, -õpetamist ja mitte välja läkitamist vabandada üksmeele puudumisega.

2. Et kellelegi rääkida, peab olema juhitud Pühast Vaimust.

Jällegi peitub selles tõde, sest Piibel ütleb: «…kes iganes on juhitud Pühast Vaimust, on Jumala lapsed (Ro. 8:14)». Kuid kristlased on teinud sellest mingi müstilise, üleloomuliku superjuhtimise. Tegevusetuse vabanduseks tuuakse oodatud üleloomuliku juhtimise puudumine. Ap. 16. peatükis näeme Paulust teel Aasia provintsi. Salmis 6 on öeldud, et Püha Vaim keelas tal sinna minna. On ilmne, et ta ei olnud saanud erilist juhtimist Aasiasse minekuks. Salmis 7 plaanib ta minna Müüsiasse ja Bitüüniasse, kuid Püha Vaim keelab teda jälle kord. Siis suundub ta Troasesse (salm . See näitab meile, kuidas Paulus tegutses.Ta oli pühendunud jutlustamisele, kuuletudes lihtsalt Suurele Misjonikäsule Jumala sõnast. Samamoodi peaks olema pühendunud iga kristlane. Kui oleme sõnakuulelikud, saab Püha Vaim meid vajadusel peatada või korrigeerida. Printsiip on selline, et Püha Vaim juhib neid, kes kuuletuvad Jumala Sõnale, mitte neid, kes eelistavad passiivselt sõnakuulmatud olla. Mõned on võtnud eeskujuks Peetruse katusel saadud nägemuse kui näite, kuidas olla juhitud Vaimust ja oodata Suure Misjonikäsu täitumist. Kuid asjade õigeks mõistmiseks peame vaatama kogu konteksti. Esiteks näeme, et Peetrus käis kõigis Iisraeli linnades (Ap. 9:32) ja selge on, et ta täitis seal Suurt Misjonikäsku. Ap. 10:9 ütleb, et Peetrus oli teel selgi päeval, kui ta palvetamiseks peatuse tegi. Kuni nimetatud nägemus üheksandal päevatunnil temani jõudis, oli ta juba tervelt päev otsa teel ning palves olnud, mis näitab, et oli väga vara ärganud. Sellised nägemused ei tule passiivsele koduspassijale ja Vaimu juhtimise ootajale, vaid sellele, kes on ametis Suure Misjonikäsu täitmisega. Kas pole naljakas, kui vaimseks inimesed muutuvad, vajades Vaimu juhtimist sellekssamaks, mida Jumal Oma Suures Misjonikäsus nagunii öelnud on?Inimesed ütlevad: «Pean selle saama oma vaimu. Ma ei saa midagi teha paljalt sellepärast, et seda jutlustatakse. Ma pean saama teada, kas see on tõeliselt Jumala tahe just minu jaoks.» Nii muututakse kõige suhtes ülivaimseks. Võib-olla peaks kogudusele ütlema koguni, et peame tõsiselt palvetama, kas pühapäeval üldse koosolekut pidada, kas maksta kümnist, ning – ehk ei olegi vaja enam isegi ka palvetada, Sõna lugeda jne. Miks muututakse nii vaimseks just nimelt Suure Misjonikäsu suhtes? Kas pole mitte vaenlane närvis nimelt sellepärast, et meid evangeeliumi kuulutamise jaoks nõrgestada?
Järeldus: Püha Vaimu juhtimise otsimine valdkonnas, mis Jumala Sõnas juba kirjas on, võib avada ukse pettuse vaimudele. Kui Jumala sõna on kindlad tegevusjuhised kätte andnud, olgu meie reaktsioon otsekohene kuuletumine sellele.

3. Inimesed võidetakse kiituse ja ülistuse kaudu.

Aastaid tagasi rääkis üks Edmontoni pastor mulle, et Jumal olla näidanud talle, et palju rahvast tuleb kokku siis, kui hakatakse Jumalat kiitma ja ülistama. Teisisõnu, püüd kutsuda inimesi üksteist armastama ja oma ligimesest hoolima oleks vähem oluline. Et kui kiitus jaülistus muutuvad eriti võimsaks, tõmbavat see patuseid ligi. Tavaliselt tekib selline teooria pärast seda, kui mõned inimesed ülistuskoosolekul päästetud on saanud. Kiitus ja ülistus on imeline ja oluline osa Jumala teenimisest, kuid see ei saa muutuda vabanduseks, et jääda ootama paremat võimalust tunnistamiseks. Ülistus on ohver (He. 13:15), aga Jumal ütleb, et «…sõnakuulmine on parem kui ohver (1 Sa. 15:22)». Mõned kummardavad kiitust ja ülistust kui tegevust. Kas ma kritiseerin kaasaegset ülistust? Ei! On imeline väljendada oma armastust Jeesuse vastu ülestõstetud käte ja pisaratega, hüüdes ja plaksutades. Ka mina teen seda ja julgustan selleks teisigi. Hoiatan lihtsalt Jumala kiitmise kui tegevuse ülistamise eest. Jumala kummardamisest ei tohi saada vabandust, miks inimesed päästmisele toomata jätta.
Järeldus: Ära pööra ilmutust kiitmisest ja ülistamisest vabanduseks, miks mitte täita Suurt Misjonikäsku.

4. Enne kui Jumal liikuda saab, peab ühiskond saama lahti sotsiaalsetest haigustest.

Ei ole õige! Täpsustan, et loomulikult tuleb igal inimesel ja ühiskonnal, kes seda vajab, parandada meelt sotsiaalsetest haigustest nagu naiste väärkohtlemine, antisemitism, rassilised eelarvamused jne. Need patud on sama tõsised kui mõrv ning peavad saama paljastatud. Kuid siiski on väidetud, nagu ei oleks Jumal võimeline liikuma enne, kui ei ole toimunud rahvuslikku meeleparandust neist asjust. Aga see pole nii! Suur äratus ning Teine suur äratus oli ajal, kui naistel polnud valimisõigustki. Jah, ärkamine ei õigusta kuidagi ebaõiget suhtumist naistesse, kuid Jumala soov inimesi päästa on selleks liiga tugev, et midagi saaks takistada või vabandada Suure Misjonikäsu täitmist. Praegusel ajal on taas räägitud antisemitismist ning avaldatud arvamust, et kui USA ja Kanada ei paranda meelt oma mineviku antisemitismist, ei saa me näha ka Jumala liikumist. See ei ole õige! Esimesed kolm sajandit olid kõige antisemiitlikumad kogu inimkonna ajaloos üldse. Roomlased olid nii juudivaenulikud, et hävitasid 70. aastal templi Jeruusalemmas. Aastal 132 hävitas Rooma imperaator Hadrian pool miljonit juuti, ja selle kohutava mõrva inspireeris kurat ise. Kuid evangeelium levis keset seda saatanlikku iket nii jõuliselt, et kolmandaks sajandiks arvatakse olevat Jeesussse uskuma hakanud pool Rooma impeeriumi elanikkonnast. Kui õpetame, et valitsuste antisemitism takistab koguduste tööd, peaksime paluma oma vendadel-õdedel Liibüas, Egiptuses, Süürias, Iraanis ja Iraagis lõpetada evangeeliumi kuulutamine, sest nende valitsused on ju juudivaenulikud. Veelgi enam, kui rassilised eelarvamused suudaksid takistada Jumala liikumist, ei kehtiks Pauluse kiri, mis ütleb meid olevat Kristuse saadikuid, kellele Ta on andnud lepitusameti ja mistõttu: «me anume teid, laske end Jumalaga lepitada». Paulus kirjutab korduvalt: «meie» ja «meid». Mitte «meie, kes me oleme kutsutud» või «meie, kellel on selleks spetsiaalne võidmine». Kes on need meie-meid? Meie kõik.
Järeldus: oleme kutsutud.

Miks on just evangeliseerimine olnud sellise kahtlustule ja põlu all? Miks on paljusid häid õpetusi väänatud, tegemaks neist vabandused Suure Misjonikäsu mittetäitmiseks?
Sellele saab olla ainult üks arukas vastus. Vaenlane teeb täisajaga tööd, et takistada meid tegemast seda, mida Jeesus meil teha palus.

Jeesus ütles: «Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge seepärast ja tehke jüngreid kõigist rahvaist, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse, õpetades neid pidama kõike, mida Mina teid olen käskinud ja vaata, Ma olen teiega alati kuni maailma ajastu lõpuni (Mt. 28:18-20)».

Peter Youngren

Allikas:

Eesti Kristlik Nädalaleht
22. märts 2002 Nr 11