Viinamägi.com

Ameerika Ühendriikide suurima pühapäevakooli rajajalt ja juhilt Bill Wilsonilt küsitakse sageli: “Tahaksin, et minugi elu ja teenistus omaksid samasugust kaalu. Ma tahan midagi korda saata. Mis nõu sa mulle annaksid?” Siinkohal avaldame Wilsoni aastatega omandatud kümme peamist printsiipi, kuidas iseloomu teenistuse jaoks ette valmistada.

Printsiip 1: Arenda oma tugevaid külgi.

Kui olin noor, ütlesid inimesed mulle: “Bill, sa pead oma nõrku külgi tugevamaks tegema.” Üritasin seda nõuannet järgida, aga see ei õnnestunud. Saavutasin küll mõningast edu teatud valdkondades, aga olulist nihet minu elus ei toimunud. Tegelesin kogu aeg asjadega, mida mu elus õieti ei olnudki.
Siis avastasin ootamatult oma tugevuse – võime suhelda noorte inimestega. Kui keskendusin asjadele, mis mul kõige paremini välja tulid, hakkas juhtuma suuri asju.
Ma ei ole viie talendi mees. Ma ei ole isegi kolme talendi mees. Ma tean seda. Aga on paar asja, mida ma teen väga hästi. Hiljuti ütlesin ühele kristlastest haridustöötajate grupile: “Pühapäevakooli õpetajatest olen tõenäoliselt üks parimaid.”
See võib kõlada veidi häbematult, aga võin seda öelda, sest olen parimakssaamise nimel kõvasti pingutanud. Paremuselt teine olla poleks ikkagi veel piisavalt hea. Kas see peaks panema meid oma vigu ja puudujääke ignoreerima? Muidugi mitte. Aga siin peab valitsema tasakaal.
Tee inventuur talentidest, mis Jumal sulle on andnud – olgu need sinu hüppelauaks. Siis avasta oma kõige tugevam külg – saa tipptegijaks. Jah, sa võid teha edusamme oma nõrkadel aladel, aga sinust ei saa iial võitjat, kui oma vigadesse süvened.
Sa võid toetuda oma tugevatele külgedele sellisel määral, et tood neid vabanduseks ja keeldud parandamast alasid, mida on vaja parandada. Teisest küljest võid lubada oma nõrkustel ennast motivatsioonist tühjaks imeda. 
Mind ajavad naerma noored jutlustajad, kes käivad “pastorite koolis” ja üritavad siis kodukandis oma õpetajaid imiteerida. See ei toimi. Teistel on talente, mida sina kunagi ei saa. Aga sinulgi on unikaalseid võimeid.
Usun siiamaani, et maailma suurim pühapäevakool on veel ehitamata. Parim tund ootab alles oma aega. Kusagil on keegi, kes sellest võimalusest kinni haarab. 

Printsiip 2: Ära seltsi lollidega.

Õpetussõnad 14:7, 1:5 ja 9:8 koos kõigi teiste peatükkidega selles Karmide Obaduste Raamatus peaks aitama meil mõista, millisesse töösse oleme haaratud ja milliseid inimesi tuleks vältida nii palju kui võimalik.
Lolli seltskond on väga ohtlik. Kui tahad midagi Jumala kuningriigi jaoks korda saata, ei tohi sa sedaliiki inimeste seltsis palju aega veeta. Õpetussõnad 13:20 on hea näide sellest, et sinu seltskond iseloomustab sind ennast, see on ilmne ka kõikidele sinu ümber. 

Printsiip 3: See, kes sa oled, on tähtsam sellest, mida sa teed.

Yale’i Ülikooli alguspäevil, kui seda tunti kristliku kolledzhina, otsustas president Timothy Dwight, et koolil on vaja keemiateaduskonda. Enamik suuri keemikuid elas tol ajal Euroopas. Ta vaatas läbi Yale’i õpilaste registrid ja leidis noore mehe, kelle nimi oli Benjamin Sulliman. Tema saavutused stipendiaadina olid silmapaistvad. Mis veelgi tähtsam, ta oli laitmatu ja suurepärase iseloomuga mees. President ütles: “Ben, me tahaksime anda sulle stipendiumi, et sa võiksid minna Euroopasse keemiat õppima ja siis tagasi Yale’i õpetama tulla.” Sulliman vastas: “Aga ma ei tea keemiast mitte midagi.”
Dwight ütles: “Sellest pole lugu. Sa õpid ära kõik vajaliku. See on põhiteadmiste omandamise küsimus. Sa oled sedaliiki inimene, keda tahame näha oma koolis õpetamas.”
See, kes sa oled, on palju tähtsam sellest, mida sa teha suudad. Mis teadmiste edasiandmisse puutub, siis võin õpetada oma oskusi ja tehnikat ükskõik, kellele. Aga see ei tähenda, et see inimene sama efektiivselt õpetada suudab või et ta oma ülesandele kindlaks jääb. 
Kogemused on õpetanud mulle, et esmalt tuleb leida õigete omadustega inimene, kellele edaspidi teadmisi jagada. Leia keegi, kellesse on mõtet investeerida. Siis investeeri temasse. Seepärast usun, et pühapäevakooliõpetajad peaksid pidevalt otsima noori inimesi, kellel on potentsiaali saada silmapaistvateks jumalasulasteks. Siis peaksid õpetajad pühendama aega nende andide ja oskuste arendamisele.
Suur misjonär Mark Buntain elas 36 aastat Kalkuta südalinnas ühes ja samas korteris. Ameerikas tundsid paljud Buntaini tema reputatsiooni tõttu. Indias tunti teda iseloomu poolest.

Printsiip 4: “Hea” on alati olnud ja saab edaspidi olema “parima” vaenlane. 

Ameerika koolides tehtavate testide tulemused on halvenenud, sest õpilased võrdlevad ennast omasugustega, selle asemel et oma isikliku arengu üle arvet pidada. Elame käib-küll-ühiskonnas, kus hindekssaadud kolmed “kõlbavad küll”. Töö juures huvitab inimesi pigem kuidagimoodi läbi ajamine ja palganimekirja jäämine kui isiklik areng ja tootlikumaks muutumine. Olen näinud inimesi kulutavat rohkem aega töö eest ära jooksmise kui selle tegemise peale – eriti teenistustöö puhul. See on naeruväärne! “Normaalsusest” on saanud tööeetika praktiliselt kõigis teenistuse liikides. Sellepärast ei oota keegi noortelt, alles teenistusse astuvatelt jumalasulastelt, muud kui et nad teeks ära hädapäraselt nõutava. Kui nad lähevad pärast koju telekat vaatama, käivat see küll. Ei käi midagi!
Teadmised on nagu püramiid. Mida lähemale tipule jõutakse, seda rohkem teatakse üha vähemate asjade kohta. Lõpuks pühendatakse kogu oma tähelepanu üheleainsale eesmärgile ja kogetakse, et hea tase selles valdkonnas enam ei rahulda. Sa otsustad saada parimaks. 
Kristlastena ei tohiks me kunagi keskpärasega rahul olla. Selle asemel peaksime andma Jumalale oma parima, olles kuulekad pühakirjale, mis ütleb: “Tee oma jõudu mööda (ingl. k. “kogu jõust”) kõike, mida su käsi suudab korda saata…” (Koguja 9:10)

Printsiip 5: Sinu elust jäävad teistele meelde kaks asja: probleemid, mida sa lahendasid ja probleemid, mida sa tekitasid.

Olles 25 aasta jooksul puutunud kokku kristlike teenistuste ja nende esindajatega – eriliselt pean silmas neid, kellega olen lähedast koostööd teinud – võin nad nende nimesid kuuldes kohe kas teadlikult või alateadlikult asetada ühte neist kategooriatest. Meenub, kas selle suhte hoidmine nõudis palju või vähe. Tulevad meelde nende teod ja suhtumised, mäletan väga hästi, kas nende seltskond valmistas rõõmu või kulus nende peale nii palju aega, et pidin end tõesti vaos hoidma juba neid eemalt liginemas nähes. 
Me kõik jääme oma kaastöötajatele meelde kas ühel või teisel nimetatud viisil. Seda, milline mälestus sinust inimestele jääb, otsustad sina ise. 

Printsiip 6: See, mis juhtub sinu sees, on tähtsam kui see, mis sulle juhtub.

Aastaid tagasi jutlustasin Dallases. Pastor võttis mind lennujaamast peale ja ütles, et peab enne minu hotelli viimist külastama üht noort abielupaari kogudusest, kes oli ootamatult kaotanud aastase lapse. Väikelapse surm on igal juhul raske hoop, aga see juhtus paar päeva enne jõule. Mul ei lähe kunagi meelest nähtud pilt. Inimesed nutsid, surnud lapse kingitused ikka veel kuuse all. Pastor tegi kõik nende lohutamiseks, aga see oli tõesti raske. Paar aastat hiljem olin tagasi selles koguduses. Küsisin pastorilt, kuidas nendel inimestel läheb. Tema vastus oli huvitav.
“Pärast matuseid otsustas lapse kaotanud naine pöörata oma kurbuse õnnistuseks. Ta loeb nüüd iga päev Dallas Times Heraldi surmakuulutuste lehekülge,” ütles pastor ja seletas, miks ta seda teeb. “Kui ta loeb mõne väikese lapse surmast, külastab ta perekonda ja lohutab vanemaid. Ta mõistab neid ja on võimeline ütlema asju, mida keegi teine öelda ei saaks.” Oma teenistuse tulemusena võidab ta järjest rohkem emasid Jeesusele. Naise hing sai terveks, kui ta avastas, et inimese sees juhtuvad asjad on palju tähtsamad temaga juhtuvatest asjadest. 
Selle asemel, et kibestuda ja Jumalale selg pöörata, nagu on teinud paljud kristlased, keda tunnen, otsustas ta tuua lohutust ja pühkida ära teiste pisarad. Ta ütles: “Ma pööran selle tragöödia triumfiks.”

Printsiip 7: Mahapillatud muna kokku ei pane.

Kui viga on tehtud, peab edasi minema. Võiksin rääkida palju lugusid pastoritest, koguduste töötajatest ja  sekretäridest, kes panid täiesti mööda Jumala tahtest sellepärast, et neist said omaenda vigade ohvrid. Inimesed kritiseerivad sind, kui sa vea teed. On neid, kes ainult seda ootavadki – et oleks, mille pärast sind kritiseerida.
Inimesed ei ole sinu vaenlased. Nad on lihtsalt sinu tõelise vaenlase, saatana, tööriistad. Kahjuks ei ole enamik neist piisavalt terased mõistmaks, kuidas vaenlane neid kasutab. Kui viga tehtud, tunnista seda ja sea asi joonde. Kui võimalik, uuri välja, miks see juhtus, õpi sellest ja liigu edasi.
Kui ma üles kasvasin, lubas mu pastor mul vigu teha. See oli suurimaid plusse minu elus. Ta uskus minusse. Kui tegin vigu, ei kõikunud see usaldus ja veendumus kunagi. Ja isegi kui see nii oli, ei näidatud seda kunagi välja. New Yorgis julgustan ma oma töötajaid midagi ette võtma, uusi asju proovima, loovalt mõtlema. Kui asi toimib, siis kiitus Jumalale – meil kõigil on sellest kasu. Kui ei toimi, siis proovime midagi muud. Babe Ruth, kes pesapallimängus kõige rohkem punkte tõi, lõi ka kõige rohkem palle platsilt välja.
On üks väike fraas, mida kasutan New Yogis ellu jääda suutvaid töötajaid otsides. Ütlen ikka: “Printsi leidmiseks tuleb suudelda paljusid konni.” Olen oma elus paljusid konni suudelnud, aga see väike ütlus kehtib teistegi teenistuse aspektide puhul. Kui tahad midagi korda saata, teed kindlasti vigu. Kui sa vigade tegemise hirmus alla annad, jääd kogu elu kaotajaks. Teel saavutuste poole on palju ahvatlevaid peatuskohti. Ära peatu. Pea meeles, et üle sõidetakse isegi sellest, kes õigel teel seisma jääb. 

Printsiip 8: Kui saad midagi, mida sul varem ei olnud, vastutad millegi eest, mille eest sa varem ei vastutanud.

Mind hämmastab alati, kuidas inimesed reageerivad oma esimestele teenistuses saavutatud edusammudele. Jumal õnnistab neid, neil tekib uusi kontakte, nad õpivad uusi meetodeid ja tunnevad end motiveerituna. Üheksal juhul kümnest näib, et asjade liikuma hakates oleme oma annist nii sisse võetud, et unustame Andja, samuti põhjuse, miks see and meile üldse anti. Oleme ju lihtsalt kanalid: mida rohkem meisse valatakse, seda rohkem peaks meist välja voolama.
Finantsiline kasv, töötajad, hooned, toetajad ja kõik muu, millega Jumal sind töö tehtud saamiseks varustab, tähendab vaid üht: kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Nüüd tuleb sul nende uute vahenditega teha rohkem kui enne.

Printsiip 9: Kui inimesed ei tea, mis põleb su südames, ei põle seal midagi.

Reisides olen pannud tähele, millest räägivad pastorid, koguduse töötajad ja inimesed, kui nad ei ole “eetris.” 
Jutt käib golfimängust, puhkusest, lapselastest, sellest, kust riideid osta jne. Mul on seda kurb öelda, aga väga harva räägivad inimesed tuliselt ja kirglikult oma teenistustööst. Need asjad on harva põhivestlusteemaks. Näib, et lihtsam on rääkida igapäevastest kui Jumala igavestest asjadest. 
Meid New Yorgis külastavad inimesed avastavad meie kire üsna varsti. Kus iganes nad meid näevad, on seal koorem hingede ja linnade pärast ning sügav hool laste pärast. See on kirg, tuli, mida keegi oma pinnapealse seltskondliku jutuga ära ei suuda kustutada. Bobby Sands, endine Iiri Rahvusliku Armee juht, näljutas ennast oma poliitiliste tõekspidamiste pärast surnuks. Aastaid tagasi istus Läänerannikul üks mees raudteerööbastel protestiks tuumarelvade vastu. Ta kaotas mitu ihuliiget, kuid oli veendunud, et võitleb õige asja eest.
Ajalugu tunneb inimesi, kelles põles selline tuli, et inimestel nende ümber polnud kunagi mingit kahtlust, mille jaoks nad elasid või mis nende südant täitis. Miks ei võiks tänapäeva kristlased olla sama kirglikud selles, mida usuvad? Usun, et me suudame seda.

Printsiip 10: Ustavus on tähtsam kui edukus.

Ühes väikeses koguduses 19. sajandi Shotimaal tuli diakonite kogu oma kõrges eas pastori juurde ja ütles: “Me kogeme, et sul on aeg pastori kohalt lahkuda. Eelmisel aastal tõid sa usule ainult ühe inimese, üheksa-aastase poisi.”
Poisi nimi oli Robert. Pastor oli lapse oma koju võtnud, sest pere ei suutnud tema eest enam hoolt kanda. Nad said väga lähedaseks. Aga nüüd lasti elatanud pastor töölt lahti ja ta pidi lahkuma. Vana mees ja väike poiss lahutati teineteisest. Ligi kahekümne aasta pärast sai poisist suur õpetlane, kes tõlkis piibli paljudesse keeltesse. Tema nimi oli Robert Moffat, kes pälvis kuningate tähelepanu ja keda tunti kogu maailmas kui välismisjoni isa.
Ühes Inglismaa ülikoolis peetud kõnes ütles Moffat: “Põhja-Aafrikas on maa, kuhu evangeelium kunagi jõudnud ei ole. Ma nägin tuhandete külade suitsu, mis ei ole kunagi evangeeliumi sõnumit kuulnud.”
Siis ütles ta: “Keegi peab minema.”
Eelviimases reas paremal pool istus keegi üliõpilane. Noormees ütles endamisi: “Mina tahan minna.”
Tema nimi oli David Livingstone.  Aastaid ei tundnud keegi huvi tema töö vastu Aafrika kaardistamata dzhunglites, kuid tasapisi levisid kuuldused tema ettevõtmistest terves Euroopas. 
Keegi on öelnud: “See, mida sa liikuma paned, on tähtsam kui see, mida sa oma elus korda saadad.”
Jeesuse teenistus kestis ainult kolm ja pool aastat. Aga mõtle sellele, mida Tema nimel korda saadetakse. Ta pani sündmused liikuma.
Kui seisad Isanda ees, ei küsi Ta sinult, kas olid edukas. Pigem küsib Ta: “Kas sa olid ustav?” Palju on neid, kes vapralt alustavad. Vähe on neid, kes alustatu lõpule viivad. 

BILL WILSON

Peatükk raamatust  “Kelle laps see on?”

Inglise keelest Urho Meister